Tufts

Kui Terviseblogi alustas, oli esimene reaktsioon, et hakkab jälle tibide dieedijutt pihta. Eriti kuna tegija ennast hoolikalt varjab. Vahepeal paistis asi tore: nt trennist räägiti küll pindmiselt, aga täitsa õigesti. Ent paistab, et kaugem põhjus anonüümseks blogimiseks on taas kellelgi mure, kuidas ikka piisavat hulka diabeetikuid toota. Ja kuna iga turundaja õpetab silmapilk, et netis on odavaim ja blogid/foorumid paistavad usaldusväärseimad (sest seal räägivad ju teised minusugused, seal ei turunda keegi, eksole), siis on sedapidi tilgutamine ka tõhusaim. Nojah.

Aga täna hakkas tõsine töö pihta. Tüüpilise viltu konstrueeritud meditsiiniuuringu korraldamist lahkavad nt Michael R. Eades või Sandy Szwarc, konkreetsest «terviseblogis» viidatud uuringust räägib Dana Carpender. Kommentaarid modereeritavad, «vastalisi» üles ei lasta.

SüsivesikuRIKKAD toiduained ja seega süsivesikuRIKAS dieet pigem vähendab ajju jõudva glükoosi hulka, sest kõhunääre tõmmatakse nendega tööle, insuliin koristab verest kõrgele paiskunud veresuhkru (s.t sellesama glükoosi) ja paneb triglütseriididena (see on keharasvade keemiline olek) tallele, ja kuna insuliinimöll toimub kerge viivitusega, siis kuniks kõhunääret, aetakse veresuhkur liigmadalaks, kui aga kõhunääre niiviisi läbi on kulutatud, tekibki teist tüüpi diabeet ehk tänapäeva levinuim epideemia.

Kuni 60 g netosüsivesikuid päevas — mida moodne meditsiin loeb üli-SV-vaeseks — tagab täiesti piisava glükoositootmise kõigiks organismi vajadusteks, vältides samas glükatsiooni (lühidalt: valgu ja seeläbi ka rakkude liigkiiret vananemist). Jah, need 60 g ei tohiks tulla ainult puuviljadest ehk valdavalt fruktoosina, sest fruktoos küll aeglustab glükoosi imendumist verre, s.t veresuhkru taseme tõusu — ent teda ennast töötleb ainult maks ja täpselt samal moel kui alkoholi (sellest ka miniepideemiana leviv naiste maksatsirroos ehk “joodiku maks” — aastaid on soovitatud puuvilju dieettoiduna).

Kellel rohkem aega, võiks vaadata Gary Taubese loengut — täiesti korralik ülevaade mainstream-meditsiini praeguste patsienti-hävitavate toitumisseisukohtade ajaloolistest põhjustest.

OK, mis põhjapanevaid uuringuid siis Tuftsi ülikoolis tehti? Püüti kinni 19 naist (üheksateist, eksole, kellest 9 (ÜHEKSA) kergekujulisel suhkruvõõrutusel! Väga põhjapanev valim, minu meelest jääb siiski alla keskmisele tuttavate küsitlusele) ja lasti neil valida, kellele kalori-, kellele süsivesikupiirang, ning tehti veidi mälu- ja närviteste. Teste korrati KOLMANDAL katse päeval. Mistahes võõrutuse kolmas päev, kuulus aeg, mil inimene on kõige närvilisem!!! Ja hõigati järeldused maha.

Mistahes toiduvahetamise tagajärgi saab hindama hakata ca nädala pärast -- selleks ajaks oli uuring sisuliselt läbi. Mõjusid mõõta on mõistlik kuude ja aastate perspektiivis. Tuftsis piirduti sisuliselt nädalaga, järgmistel nädalatel EI OLNUD katsealused valitud dieedil, vaid SV-sid lisati. Aga nojah, kes siis uuringute sisu loeb, eksole :) -- eriti kui «tulemustest» karjuv ajakirjandus ei anna vähimatki viidet algandmete asukohale. Nii need linnalegendid tekivad ning levivad -- munade söömine põhjustab veenilaiendeid (tegelikult optimaalne valkude ja rasvhapete kombinatsioon, vajab kõrvale kiudaineid ja vesilahustuvaid vitamiine; null seost veenilaienditega), hommikusuhkur parandab mälu (võrreldes mittesöömisega küll, igas muus mõttes kahjustab) jpm.

EDIT 18:00:
Selgub, et tegelik pilt on veel palju karmimas vastuolus lehtedes karjutavaga. Low-carb oli karmilt alla Atkinsi induktsiooni, s.t 30 g neto-SV päevas. Neile üheksale anti null (jah, null -- tõeliselt raskestisaavutatav tulemus) grammi SV-sid päevas, ja sellele vaatamata oli võõrutusnähtudega tegelaste «tähelepanu püsivuse» test võrreldes ADA low-caloriega parem, nagu ka keskendumisvõime.

Edasi lisati 5-8 grammi SV-uid nädalas -- s.t tegelikult jäid katsealused ka kolmandal nädalal tugevasti alla Atkinsi induktsiooni, mida karjutakse olevat tapvalt kahjulik, ja sellegipoolest oli nende kognitiivne võimekus, erinevalt kaloripiirajatest, taastunud. Seega: ka sv-te ÜLIräige piiramine ei kahjusta tegelikult ei mälu, tähelepanu ega muid kognitiivseid võimeid, erinevalt kaloripiirangutest.

Teadus minu eesel.

Ah et miks ma seda teooria teemas räägin? Tegelikult on suur osa detoxi anti-glükatsioon, s.t käib [kiirete] süsivesikute piiramise ja väljaloputamise peal.