Politseikoer

Mul on talveuni. Või siis mingi Okasroosikese värk, kui see mulle peenem peaks paistma :D igatahes magan ma 16-18 tundi ööpäevas ja tegutsemise asemel tuterdan ülejäänud tunde. Ja nii juba nädalat kolm.

Ja täna öösel siis, keset seda talveund, olen ma suutnud magada umbes tunni ning vahtinud kella, et mitte hambaarsti aega sisse magada ja «kas mees ikka jõuab, et ma saaks auto võtta ja minna» kogu ülejäänud öö. No ikka täiesti närvid läbi, eksole.

OK, tegemist on sügava sõltuvuste läbipõimumisega. Mis tähendab, et kõigi nendega tuleks tegeleda.

Esiteks autod. Ma pole siinses auulis ühistransporti kasutanud kordagi, ainsal läbikukkunud katsel selgus, et õhtuse rongi pealt viiakse siin inimesi ainult haiglasse :D muisse magalaisse peavad nad ise suutma vändata. Ja kuna ise roolis olemine muutus enam-vähem isikliku vabaduse määraks ca 15 a tagasi, siis tänavuse suveni nii sobiski.

Suvel arvas vanajumal, et käi vahelduseks jala. HRV-l läks keset ülevaatust differ ribadeks, seda remondib Are juulist siiani. Üleeilseks lubas lõpuks Cargosse panna, Cargos ei olnud seda eile õhtuks veel nähtud ja Are telefonid on väljas, seega määramatu ootus. Samal ajal hakati Phaetonil õõtsasid vahetama ja selgus, et valed tellitud -- ligi 2 nädalat seisiski ta töökojas lõhkilõigatud tagasillaga. Landcruiseril lendasid tagapidurid laiali ja Leonil vajus kah sillas miskit ära -- ma isegi ei süvenenud, mis, sest õnneks klaaris Urmas seda ise. Aga viiest autost neli üheaegselt tagasillaprobleemidega on, khm, piisavalt tähelepanuväärne kokkusattumus.
Paar nädalat jagasime Lauriga CRXi, cruiserile leidus järgmine peremees, volkari jupid saabusid ja vihje enam-vähem ununes.

Kuni keset novembrit CRXil tagasild alt sõideti. Mina ootasin peateel oma vasakpöördeks auku ja parklast tulija põrutas täpselt rattakoopasse. Kindlustuse remont, selle järel ülevaatuse tähtaeg läbi, ülevaatuspunktis arvati, et nii vanal autol on vist ikka põrandaluuk (huvitav, miks seda sillategijad ega kerelakkujad ei märganud-maininud?) ja nii ma polegi temaga «bürokraatlikel põhjustel» detsembris liikunud. Võib olla üks okasroositsemise põhjusi.

Lauri eelistab progeda maja peal, kus «naine ei nääguta, kana kaaguta» (loe: saab rahus ja lapsevabalt töötegemise vahele filme vahtida) ja käia korteris vahel magamas. Ning on omaks võtnud sama «rattad tagumiku all võrdub isiklik vabadus». Mis tähendab, et volkar seisab põhiliselt maja ees ja mina peaks leiutama, kuidas ülejäänutega edasi. Vähemasti suudab ta enamasti tulla ja lapse kooli viia :D

Ma nüüd lähen mustaga linna. Loodetavasti mu aastatepikkune «invis to hiff» töötab :) Lonniga vahepeal päriselt ei funganud, muidu on küll korras olnud.

Teiseks telefon või õieti selle vältimine.
Riina, raamatupidaja, ei vasta telefonile enam jupimat aega. Pakilised probled, nagu maksustamised lätlastele arve kirjutamisel või omausu sihtkapitali annetamisel, sain maksuameti infotelefone pidi surfates klaariks, aga hullem on, et TSD-d on poolikult esitatud ja mingi hetk võib sealt mõni segadus selguda. Aastaaruande tähtaeg on ammu möödas jne. Ilmselt tuleks kõigist kurjadest kogemustest hoolimata otsida mõni siinne raamatupidamisfirma.
Are ei võta telefoni.
Ja isegi vihastada ei saa nende peale õieti -- ega ma ise pole teda ka kunagi armastanud, kui vähegi mingi depreka või uneka moodi asi kallal olnud, olengi vait keeranud ja tagasi helistanud ainult neile, keda tõesti vaja.

Kolmandaks hirm sularaha käepärast pidada ja suuri arveldusi teha. Hambaarstile minekuks peaks kõigepealt seina lüpsma minema, milleks aega pole. Jabur. Kaialid jms asjad ongi hulgaks väiksemateks makseteks kokku lepitud. Ja kõik mingi totra pelgliku enesepiiramise pärast. No ei käida enam niiviisi kõri kallal kui üheksakümnendatel, ei käida ju :D