Koolivahetus

Nutt ja hala. Nädal tagasi olin ma täiesti kindel, et piiga läheb teise kooli. Kuna ma arvan, et laps ei tohi elada kõrvulukustavas lärmis, nagu kohalikus kombinaadis valitseb, vähemasti kui selle vastu midagi saab ette võtta. Ja kui koolis rääkimine pole aidanud, ning kui kodust sama kaugele teisele poole jääb kool, kus oluline sisekorrareegel nõuab vaikust majas -- enese väljaelamiseks on vahetund ja õu --, siis on üks väga tähtis vahetamise põhjus olemas/täidetud.

Teine põhjus on kaks kõrvalainet. Kehaline kasvatus, mida tänavu hakkas andma eraldi õpetaja, ja muusika, mida ka mullu andis ms.P.

Sügisel võtsin asja rahulikult.

Mullu nõuti, et oleks ostetud eraldi kehalise kasvatuse tossud. OK; ostsime. Kallid korralikud sporditossud. Aasta jooksul käidi nendega staadionil 1 kord, kaasa tassida lasti pidevalt. Nagu ka pastelle, mida ei kasutatud kordagi. Ja veel mõnda vidinat. Juhtub, aga paneb edaspidi järele mõtlema, enne kui mingeid kooli käsklusi täitma söösta.

Tänavu anti teada, et eraldi õue- ja saalitossud. Well, kohalikud Sportland ja PopSport midagi sobilikku pakkuda ei suutnud, käisime oblastikeskuses, uurisime müüjaga Adidase saalitossude puhul, mille tallas oli ka punast, et ega ei määri, katsetasime paberil, saime kaasa tootja sertifikaadi, et ei määri...

Õuetunnid möödusid enam-vähem -- kui välja arvata asjaolu, et teised kaks nädalat, s.t pärast esimesi kokkupuuteid kehka-õpsiga, tuli kehka-päevade eel veeta mitu õhtutundi, veendes last kooli minema ja rääkides spordi kasulikkusest ja näidates-proovides jala õiget asendit jooksu ajal. Sest algust tehti kohe krossijooksu, laste peale karjumise ja ergutavate kuklavopsudega. Sportlaste värk...
Esimeses saalitunnis aga sunniti jätkuva «viisakusega» plika paljajalu jooksma, sest tossud olevat valed. Rääkisin, ei midagi. Olgu uued ostetud.

Veelkord oblastikeskus. Uued ringid veenmisi, et kehaline kasvatus on vajalik ja tantsutrennid seda ei asenda. Väga veenvalt vist ei mõjunud, kuna ise ma seda hästi enam ei usu. Klassikoosolekul küsimus kehkaõpsile, et kas ta ikkagi tehnikat ka veidi õpetab tunnis -- sest piiga jooksuasend on endiselt selline, millega tulemust tulla ei saa. Vastus: minu asi on hinnata, õpetatakse trennis; soovitan [oma abikaasa] tehtavat blaah. Maakeeli: minu ametinimetus on «õpetaja», aga ametikirjeldusest lugesin välja «kubjas» ja muid ülesandeid täita ei kavatse.
Ohjah.

Järgnes ablaava muusikaga.

Esiteks muidugi... tibi kuulab mitte just päris moevärki. Lemmikud Tšaikovski ja Vivaldi, mõnuga Mozart; Armstrong; Anjani... Ise otsib. Improviseerib kõigil pillidel, mis pihku jäävad, tantsib mistahes klassika järgi. Ja siis sunniti teda tunnis jörpat kuulama. Et vilistlane ja tore ja... Võimalik, et ka «popp ja noortepärane» :D Tsikk hoidis algul kõrvu kinni, siis jooksis välja ja sai märkuse kirja: «tujutseb».

Järgnes «geniaalne» mõte hakata lastele plokkflööti õpetama. Kui steineris teevad, teeme meie ka, eksole.

Pillipoe poiss kirjeldas, kuidas ms.P oli ligi kaks kuud käinud paar korda nädalas vaatamas ja ostusoovi kinnitamas, et tahab endale saada kõik müügilolevad 11 või mitu seal neid plokkflööte täpselt oli. Ja kui siis raha kätte sai ja ära ostis, siis näitas pille klassis lastele ning teatas, et nüüd peavad vanemad täpselt samasuguse ostma. Teades ise suurepäraselt, et auuli pillipoes neid rohkem ei ole ja enne jaanuarit ka ei tule. Ja just nimelt näidates pille lastele ja ÖELDES. Mitte kirjutades päevikusse (huvitav, kus klassijuhataja oma teated prindib?) või e-kooli, vaid öeldes LASTELE. Kes siis kodudes tõmblesid ja nutsid ja pillipoes seletasid, et ei, need asjad seal näevad valesti välja, jne.

Plaanisin jaanuarini oodata. Märkust päevikusse «puudub flööt» oskab ms.P kirjutada küll, selgus novembri alguses.

Oblastilinn, nothing, tagasi kohalikus pillipoes, tunnike vestlemist kutiga, samas sageduses on Yamaha 3 korda kallim pill ka. OK, ostsin ära. Mees urises, et kas ma kavatsen järele anda ka siis, kui ms.P-le peaks pähe lööma nõuda, et lapsed oma oreleid kord nädalas kooli hakkaks tassima, ja et sellise tsirkuse peale võiks ma siiski minna ja «elada ennast koolis kellegi peal välja». Mulle tundus, et mooride peal «töötaks» tema soovitusi järgiv isa ehk paremini ;)

Tegelikult huvitab mind tiba ka see, et... mina olen keskmise eestimaalasega võrreldes siiski suhteliselt, ee, oma aja ja rahakoti peremees; mul on tunduvalt rohkem manööverdamisvõimalust kui palgatöölisel. Kuidas ülejäänud hakkama said? Seesama tähtsusest puhevil med.õde-üksikema näiteks?

Flööditundide järel kadus tüdrukul igasugune soov kodus pilli mängida, eriti veel improviseerida. Kurb, minu arust olid ta une-eelsed katsetused ülivahvad.

Vastu veerandi lõppu tuli ta järjekordselt, pool päevikulehte punaseks kribatud. Jälle ms.P.

Klassi tuli sel sügisel uus poiss. Oktoobrialguse klassikoosolekul paluti, et vanemad veenaks oma lapsi temaga siiski suhtlema. Eraldi toodi välja minu piiga sallivuse positiivse näitena: tema suhtleb kutiga, ehkki kutt kohati klammerdub temasse. Aga millalgi sai ka piigal mõõt täis. Tal on niigi raske ennast maksma panna, kuna ta massist märgatavalt erineb. Kutiga suhtlemise eest sai teistelt topelt. Ja detsembri alguses tundis, et aitab küll, ta ka enam ei jaksa.

Mispeale ms.P ta kaks nädalat tagasi kutiga ansamblit laulma pani. Tsikk teatas, et jääb ära, ei laula. Sai selle eest kahe ja päevikutäie märkust, järgmine päev jäi haigeks. Nii see asi lahendamata on püsinud.

Käisin tibi esimesel haiguspäeval väikses koolis üksi kohal, vaatasin hulk aega välja saali-(sama pilt avanevat kempsu-)aknast -- paisjärveke, vanad pajud selle kohale kummardumas, hundinuiad, org loogeldes kaugenemas, linnud jäält seemneid sahmimas...; nautisin koridoride ja klasside avarust, laste endi voolitud ja käsitöid täis riputatud kuuse-abstraktsiooni, vahetunnitoa (see, kus lauamängud ja mõistatused jms neile, kes õue minna ei saa/taha) leiutamisõhkkonda... See tundus peaaegu sama vahva kui Pangodi kooli atmosfäär.

Lasin tsikil nädala kosuda ja läksin temaga koos. Lustis koos oma võimaliku uue klassiga jõululaadal, rääkisime «jututoas» -- neil on selline eriti hubane diivaninurk, kus neljasilmajutte räägitakse, et kõik mured ja rõõmud ikka lahti saaks räägitud -- nii klassiõpetaja, õppealajuhataja kui direktoriga. Kontserdile ei jõudnud. Mina veendusin üha enam, et see on OK keskkond. Tibi ise ülbitses: «Ma käin suure kooli jõulupeol ka ära ja siis otsustan, kumb parem kool on». (Kuna väikse kooli viies klass pidas sauna ees kaminaruumis jõulusokuga õhtut, kui sauna läksime, nägi ta veidi seda ka. Meeldis. Minu arust -- tegijaid arvestades -- polekski saanud mitte meeldida ;) )

Aga eile tuli tunnistusega, kus muusika veerandihinne kolm. Sest «ansamblilaul oli puhas kaks, ma ei saa sellist tujutsemist teisiti hinnata».

OK, minu arust on ms.P kommunikatsioonisuutmatu. S.t ta ei suuda hinnata, mis hetkel mis kanal tema info edastamiseks sobib -- ja kuna see on nii korduv, siis vaevalt ta seda ka tunnis adekvaatselt valida suudab. Hakata ainukest viisakalt käitunut murdma, kui ta enam ei jaksa, on sigadus. Hinde kaudu murdmine topelt.
Arvestades, et teda on ennegi neil teemadel täiendkoolitustele saadetud (auuli legend on, kuidas tuli järjekordselt koolituselt ja hakkas 11. klassi jorssidega tunnis «ja nüüd kuulake, te KUULAKE!, kuidas paber krabiseb» tegema), VÕIB asi olla püsiv ja VÕIB minu rääkimisest mitte muutuda.

Auul on täis tõeliselt vahvaid inimesi, sellepärast me Tallinnast siia põgenesimegi. Alles kohapeal selgus, et normaalsed on kõik imporditud, päris-kohalikud on selgelt napakad. Egoturse, ajuturse... Ms.P olla täiskohalik.
Teisalt muidugi -- mingi (hea) põhjus peab neil ju olema, et niiviisi elada. Ma pole lihtsalt veel aru saanud?

Ja nii jabur kui see ka pole: mul on tunne, et ma ei tohi praegu kooli vahetada.

Esiteks tundub see hetkel probleemi eest põgenemisena. Et mulle lükatakse ette koht, kus tuleks selgelt välja öelda, mis ja miks valesti on ning ma isegi suudan näidata, kuidas oleks parem. Aga on see ikka minu võitlus? S.t kui ülejäänud on rahul ja mina ainus häiritu, siis ongi ehk õigem taanduda. Sest mina saan maailma asjadest valesti aru. No nagu volkari müüja pidas vajalikuks mulle lausa sõnad peale lugeda, et kuule, selle autoga ei sõideta nii, et ainult +18 ja kellelegi teed antakse ja... ühesõnaga et õige stiil käib üle laipade. Ma niigi ülbitsesin oma taluvuse viimasel piiril. Aga täis-kohalikud ainult selle järgi oskavatki üksteist hinnata. «...kus raha teenitakse jõhkra jõuga...»

Või et laps ei tunne, et tema eest seistakse. Et tal nagu poleks kodu tuge või... Või mis iganes selles vaimus. Ma olen täna püüdnud seda mõtet selgeks mõelda ja kolme sõbrannaga rääkida, aga ma ei saa ikka veel ise aru, mis seal on või mis mind häirib.

Teiseks: meest tassis tema ema niiviisi koolist kooli. Nagu kuskil mõne õpsiga asi konflikti poole liikus, käis ämm ja kiskus korraliku tüli üles, et lapsele tehakse liiga jne. Mispeale egod möllasid, kutil oli veel kehvem ja... Ta käis vist pooled Tallinna koolid läbi ja lõpetamata jäi ikka.
Ühesõnaga s*** taust-assotsiatsioon.

Kolmandaks: ma pidasin niigi mullu enam-vähem käsitsivõitlust auulivalitsusega, kes oli tsiki kohalikku «eliitkooli» määranud. Pärast paari kokkupuudet ja (varakult auuli imporditud) vilistlastega suhtlemist oli minu «tänan, ei» täiesti kindel. SEDA mentaliteeti, mida nad ise eliitsuseks peavad, võivad omadele jagada, kui sobilikku sõnnikuhoidlat ei leia. Aga... äkki on väike kool taandumine liiga kaugele? S.t mingi hetk tuleb tsikil ju sama märuli sees toime tulla, mida «eliit» korraldab.

Neljas versioon on, et... mis põrgu päralt ma seda varem ei teinud. Ms.P vääris «väljaelamist» kohe sügisel, kehkaõps oma kuulsate ergutusvopsudega ka. Pasunasse, чтобы уважали. Valisin selle auuli, tulebki õppida kohaliku moodi laiutama. Mis sest, et vastik. Надо, Федя, надо.


Väiksest koolist peab tibi pärast kuuendat klassi suurde tagasi minema. S.t samade mooridega tuleb hakkama saada ikka. Vahe on põhiliselt seal, palju ta selle käigus haiget saab, s.t palju eelnevalt toime tulema on õppinud. 4,5 aastat keskkonnas, mida ta huvikooli õpetajad soovitavad ja kuhu ka oma lapsi veavad, võiks sobiv puhver olla küll.

Huvitav, kas mingit «osalist koduõpet» ka olemas on? Et ebaprofessionaalse õpsi tunni ajal tegeleb oma asjadega ja seda ainet õpib mujal?
-----
PS. Tänaste lugemiste plusspunktid saab kirja Varro Vooglaid (täisversioon TMSis).