Kelle vigadest siis ikkagi õpitakse

Igasuguseid naljakaid väljapurskeid ka tuleb :) s.t asjad, millest no mina küll midagi ei tea, «mida ei mäleta, seda pole old», trügivad üksteise järel pinnale.

Täna nt tundub, et ÜKS põhjuseid, miks ma olen just nii paks, hallipäine ja kiiksuga, on kunagine teadasaamine, et mees pettis mind Tiina Mägiga. Mind, 21-aastast mannekeeni jne («Спортсменка! Комсомолка! Отличница!»), mingi koleda vanamutiga! Vahepealsed aastad oli see mälestus kenasti ära pakitud, seda lihtsalt polnud olemas. Aga tõenäoliselt -- tollane nördimus meenub, ilmselt sai selle tuules üsna karme otsuseid tehtud -- on ta mõjutanud vägagi suurt rida muutusi; vist olnud osa sellestki, mis suuna mu keha valis pärast Tšernobõli matsu.

Kindlasti sai juba tollal selgeks, et kõrvalhüppe-partnerit ei valita mitte selle järgi, et ta mingite käibivate normide järgi ideaalne või mis iganes oleks, vaid et ta mingeid hetkevajadusi tol hetkel paremini rahuldab.
Hilisemast: nii Natalja kui Silva, s.t elukutselised meesteveeretajad, väitsid, et veeretada tuleb neid suhteliselt harva, see-eest kuulata hala, kuidas naine ei mõista -- praktiliselt vahetpidamata. Natalja kuulas neid lugusid ju veel pärast 2 insulti, 48-aastasena. Ja LEIDIS alati, mille eest meest kiita -- no MÕNI asi, mille tegemise üle ta tundus rahul olevat, jutust ikka läbi lipsas.
Hmm, ML ehk pool-elukutseline on ju tegelikult alati sama teinud. Tema sujuvat-voogavat-ülistavat jutuvada... oijah, esialgu ajab see ikka veel südame pahaks, mõjub võltsi ja läbinähtavana; ent kui kuulajal ikka vajadus on midagi taolist kuulda, ju ta siis tolle kõrvus õige tooni omandab :D

OK, Tiina tegelik hetkel-parem võis sisaldada lihtsalt kohalolekut. Või piisavalt katkiolekut, et anda Priidule võimalus ennast kaitsja-päästja rollis näha. Või elutarkust, mida pakkuda nendest asjadest rääkides, mis parajasti meest lõhkusid. Või... Oh, mis iganes. Tol hetkel oskasin mina vist näha ainult välist ja võib-olla veidi sedasama pealikustaatust -- mis mul tegelikult langes kokku ka mehe ülejäänud, hiljem selgunud armukeste, prouade kateedrijuhatajatega. Seda, et kõik me ka loovusega silma paistsime, oskan ma veel ühe ühise nimetajana näha alles nüüd :)

Äksi Hermiine pöördepunkt oli hetkes, mil ta mehe armukesest teada sai. Järgmisel hommikul ärkas kuldsena. Ma olen pikalt arvanud, et see, miks me temaga nii palju rääkinud oleme ja miks Sass sellest suhtlusest kuuldes uriseb, ongi, et mina jõudsin teistsuguste lahendusteni. Lauriga sai kohe alguses -- täie teadmisega, et bioloogiline programm on ka nt Maslow' püramiidis enne igasuguseid sotsiaalseid (hmm, võib-olla suudan ma Turovski loengutest just seda kuulda ainult sellepärast, et minu silmaklapid eelnenuga kuidagi ilmelikku pidi on krutitud?) -- kokku lepitud, et kõrvalhüpetest pääsenud pole keegi (Lati sõnul: «truu abielumees on mütoloogiline tegelane»), aga räägime neist, soovitavalt ENNE hüplemist. Uue suhte olulisim osa pidi olema omavaheline usaldus, ja ehkki see paneb mõninga koormuse ka usalduse vastuvõtmisel -- nt tuleb kuuldud jutt rahus «välja kanda» ja aktsepteerida --, tundus see kergem kui hiljem mingitest valedest kuulda. Ma ei tea veel, miks, aga minu jaoks oli ääretult tähtis ka see, et hetkel, kui keegi tuleb ette kandma, saaksin ma absull rahulikult vastata: «Jah, ma tean. Mis sellest siis on?»

Naiivik :) Eestis ei tule sulle keegi ette kandma, vahest ehk mõni minusugune, eee, sotsiaaldebiilik. Kui mõelda hetkeks selle inimese peale, kes peab õigeks minna ja öelda, kui midagi valesti näeb olevat. OK, ebaviisakaks jõhkardiks kuulutatakse ta nii kui nii, aga edasi?

Nt Heigo ringitõmbamised olid nii jõhkrad, et segasid juba kõigi tööd. Ühe sohilapse (mina tean ta kolme küla-peal-titte, kindlasti on veel) ema veeti Sindist Tallinna kontorisse elama ja tehti «pisikesi tihisid» paar korda nädalas ka tööajal WC-s, loomulikult alkoholilonksu seltsis, jne. Däämn, see sugutung peab ikka vägev asi olema, kui sellises ümbruses ja sellise kaaslasega tegutsema suudab ajada... Püüdsin ta prouaga rääkida, põhiliselt sellest, et nende pere tulevik ei ole just eriti usaldusväärne, veidi ka sellest, et äkki ta püüab mehekest rohkem kodus pidada, kainena on temast rohkem kasu. Vastuseks sain teada, et ma üritan tema absoluutselt karsket, truud, usaldusväärset jne-jne abikaasat, laste fantastilist isa, mustata ainult selleks, et teda endale saada. Öäkk.

OK, tegelikult võis ta põdeda à la «oi kui piinlik lugu» ja püüdagi seda n-ö siseasjaks vaikida. Või ollagi otsustanud, et kui ta ikka vankumatult usub asju vastupidi olevat, siis nad vastupidised ka on, nüüd või tulevikus (no nagu Silva ja Anneli on ennast iseenda jaoks ilusaks mõelnud ja usuvad sellesse nii vankumatult, et tõepoolest -- harva, kui keegi üldse tähele paneb, et see statement võiks mitte kehtida). Või olla tüdinud neist, kes talle probleemist teatamas käivad. Või tunda lihtsalt abitust. Või olla veendunud, et temal, ülitähtsal peaarstil, ei kõlbagi tont-teab-kellega isiklikke teemasid arendada. Või...

Mind igatahes õpetas ta hästi. Kas ma püüan veel kellelegi öelda, et kuule, sul on vist jama majas? Tühjagi. Sinu suhted, ise klaarid. Kui küsid, räägin, kui ei küsi -- ju siis sulle endale nii sobib.

Nii palju kui ma aru olen saanud, siis tavapärane põhjus vaikimiseks on nilbe ja proosaline: kui sina tead ja asja kuidagi lahendad, mida mina siis klatšida saan? Mis on see minu «kapital», millega ma ülejäänutelt ühise salateadmise erilisus-tunnet ja jagatust «ostan»?

Jah, ühiskond ongi õudselt haige, nagu Tiiu tõdeb. Vähemasti läbi suurema osa oma kirjapandud ajaloo :)

Ma imetlen seda kiirust ja selgust, millega Tiiu oma pere pettuse-selgumisest välja tuleb. Fantastiline. Oma hetketeadmistega arvaks, et tema viimane jõnks on «Madis peaks KA aru saama», s.t Madis peaks muutuma, Madis peaks ära õppima samad asjad mis mina = ma tegelen mõtetes ikka veel teise inimese, mitte omaenda elu elamisega. Ja sellest jõnksust saab ta samas tempos jätkates üle juba täna-homme. Mega vapper naine, mega tark naine. Sest nii suure portsu ühekorraga ette võtmine nõuab nii tarkust selle äraootamiseks kui julgust ja usku oma võimetesse, et temaga lõpuks ka toime tulla.

Hahh. Aarma järgi tegelen ma nüüd vist sigatsemisega :D -- igaüks pidada oma kannatused ise kätte saama, aidata ei tohtivatki. Mai-Agathe jutu järgi lepime me ammu enne Maa peale ronimist kokku, kes kellele mis käkki keerab = mis arenguvõimalused annab, ja kes mis võimalusi vastu pakub. Taganemine = käkkimata jätmine ollagi PÄRIS sigadus. Aga noh, alati jääb ju võimalus, et ma olukorrast nii valesti olen aru saanud, et katse Tiiule tema viimasest jõnksust rääkida ongi ta eksiteele viimine ehk uue võimaluse tekitamine :) Ja loomulikult on see täpselt asi, millest ma eelmises lõigus räägingi: teise inimese, mitte omaenda elu elamine. Oijah.