Kangekaelsus

Lihsalt arhiivi tarbeks.

Kopsu- ja kurgujamadele järgnes laupäeva pärastlõunal saabunud südamenärvipõletik. Pühapäeval olin enam-vähem ühekäeline, õhtul käis korraks kohal ka vana tuttav kolmiknärvipõletik. Esmaspäeva õhtuks olid mõlemad nii palju järele andnud, et kannatas autot juhtida küll -- juba sai nii palju pead pöörata, et näha, kas külgsuunas midagi liigub. Värske lõbustus: näonahk ajab igast kolmandast poorist mingit sodi -- nagu lümf kuivaks pinna lähedal nõelteks või oleks nahk liivapaberiga auklikuks nühitud ja tolm pühkimata jäänud või... -- ning samas kuivab ja kestendab neist kuhtadest, kus see teoreetiliselt vist võimatu. Näiteks ninajuurel.

Mitte ilmaasjata pole läbi aegade haigusi stigmatiseeritud. Nad tõepoolest näitavad, mis kupli alla valesti on [olnud] ja hoiatavad, mis häda selles kohas nakata võib. Õpiks seda kõike korralikult lugema ka veel... (A) Päris kole on endale otsa vaadata ja tunnistada, et täiesti asja eest kolgitakse.

Kui laupäeva öösel herr abikaasat maja pealt koju pesema tooma sõitsin, oli järsku politseil jälle asja. Vilkurid ja muu möll, puhumine... Huvitav, kas švammi närima panevad nad ainult siis, kui piisavalt kalli aparaadi sangas olla? :P
Igatahes puhuma pidin ligi kümme korda, sest 2 nädalat köha-nohu oli kopsumahu pea olematuks kahandanud. Ja miks nad tegelikult järele tulid, sellest ma aru ei saanudki. See nael, mille Palukülas tagarehvi sain, krobises liiga valjusti? Olin ainus sohver linna peal? ...?