Pulleritsul ka hea aeg valitud: vahetult rahvusvahelise dieedivaba päeva järel. Mida muuhulgas fatismiks nimetatud nähtus inimeste tervise ja heaolu igapäevaseks hävitamiseks — neile mitmesuguse solgi ning “meditsiiniteenuste” müümise nimel — korda saadab, ma siinkohal ümber jutustama ei hakka.
Tegelik — mitte linnalegendidel ja tellitud uurimustel ‘a la Focusizer põhinev — lugu nn. ülekaalust räägib, et:
1) keha hakkab ülemääraseid varusid korjama praktiliselt AINULT ühel tingimusel. See on alatoitlus, s.t mingi(te) (mikro)toitaine(te) puudus organismis. Sageli on põhjuseks haigestumine, s.t mõne aine vajaduse suurenemine üle tavapärase. Nt uneapnoe tingib raua-, stressiga kaasnevad lihaspinged magneesiumi-, närvipinge K-vitamiini vaeguse jne. Maakeeli: mitte paks inimene ei norska, vaid norskaja kehakaal kasvab. Ülipaksud indiaanlased (tegelikul ka ukrainlased) ilmusid näljahädade järel (vbnd, edaspidi viited ainult siis, kui käepärast juhtuvad olema, ekstra otsida ei jõua), sõjapiirkondades kasvab hüppeliselt diabeetikute hulk jne;
2) kaalutõusu-ehmatusele reageerimine kaloripiirangutega dieeti alustades on kõige kindlam viis probleemi põlistada. Nt belglased valisid uuringukohordiks 30-60-aastased mehed (suhteliselt pisikese riigi peale suudeti neid leida ca 400), keda oli tabanud äkk-kaalutõus vähemalt 5 kg, ja leidsid, et aasta jooksul asi kas a) taandus iseenesest (stressajatel), b) selgus põhjustanud haigus ja tolle ravimisel taandus ka rasvadepoo või c) kaalutõus püsis ja kasvas. Viimast ainult neil vähestel, kes olid valinud dieedipidamise;
3) eriti hull on moodsa toidu- ja ravimitööstuse “uuringute” abil pealepressitav süsivesikudieet — toitaineid leidub seal traditsioonilise menüüga võrreldes minimaalselt, kuid massiivse suhkrukoormusega tekitatakse insuliinitootmise mõttetu aktiveerimine. Esiteks saab oma litaka kõhunääre, teiseks kiireneb oluliselt rasvaladestamine. Jällegi: n-ö naisteajakirjade tasemel ei hakata sellest ilmselt kunagi rääkima, aga keharasva on võimalik ladestada AINULT insuliini abil, toidurasv ise ei tekita kuidagi keharasva. Nt Spurlocki “Supersize me”-d mullu Rootsis veidi suurema kohordiga korranud kiirtoidu-katse tõdes, et katsealuste kaalutõusu ja terviseprobleeme (maksakahjustused (NAFLD), insuliinresistentsuse kasv, segipaisatud verepilt) ei põhjustanud mitte toidurasvad (ehkki kajastused massimeedias suutsid ainult seda trummi edasi taguda) — neil oli igati positiivne seos HDL ehk “hea” kolesterooli taseme tõusu ja üldkolesterooli langusega –, VAID massiivselt lisatud suhkrud ja süsivesikute üldhulk, mis veresuhkrutaset kõigutades stimuleerisid ühtlasi ülesöömist (katse-eelne keskmine oli 2273 kcal/päevas, katse ajal kasvas isu keskmiselt 5753-le).
Dr. Frederik Nystrom:
“That signs of liver damage were linked to carbohydrates was another key finding, he said.
“It was not the fat in the hamburgers, it was rather the sugar in the coke,” he said.”
Öelge ausalt, mida suudab sellest jutust haarata keskmine kodanik? Ei midagi, eksole. Seega igati arusaadav, kui nii ajakirjanik kui lugeja haaravadki kinni tuttavatest sõnadest ning ketravad linnalegende edasi. Kognitiivsest dissonantsist jm mõtlemisvigade põhjustest räägib nt see elavalt ja suurepäraselt kirjutet raamat, mida küll kõigile mõtlemisvõimelisile soovitaks;
4) ülitöödeldud ja kunstkasvatatud toidust ei saa enam toitaineid; neid kas polegi seal või mõnel juhul ei saa neid enam kätte. Nt “vabapidamisel” kasvanud lõhe ja forelli oomega-3 ning D tulevad vetikatest ja koorikloomadest, kasvandusetoidul ehk teraviljal ja kanarapetel kasvatatuis on soovitavaid aineid vaevalt veerand metsikute suguvendade omast ning mitmed mikromineraalid ja rasvlahustuvad vitamiinid praktiliselt puuduvad;
5) “ülekaalu” piir nihkub üha madalamale ja “ideaalkaal” on jõudnud vägagi ebatervislikku vahemikku. BMI < 22 kasvab oluliselt tegelik haigestumine nt vähki, neeru-, närvi- ja vaimu-, südame-veresoonkonna haigustesse, osteoporoosi, samuti suremus. ERITI oluliselt väheneb BMI < 25 puhul võimalus haigus- või opijärgseks taastumiseks. Nt suremus: jänkide uuringu kohordiks oli 6900 nende armeeveterani 7,5 aasta jooksul, s.t kontrollitult hea lähtetervise ja treenitusega elanikud. Tulemus: ülekaaluliste ja rasvunute suremus 22% väiksem, iga BMI-punkt lisas 3% ellujäämise tõenäosust. Analoogsed on tulemused enam-vähem kõigi tõsisemate haiguste ja opijärgse taastumise statistikas.
Kõige tõsisem on allavägistatud keharasva tagajärg kesknärvisüsteemile. ~80% ajumassist moodustab rasv, mis toimib nii seal kui muude närvide puhul “isoleerikihina”. Kaalulangetamise ja/või füüsilise koormusega mittesobiva toitumise puhul läheb keha lõpuks ka selle kallale. Tagajärg: hulk lühiseid ehk Alzheimer, hulgiskleroos, kognitiivse võimekuse langus jpm. Haukumises "ta on oma ajud välja näljutanud" on rohkem tõtt, kui meile meeldiks;
6) 90% ülekaalu terviseriske tuleb med.töötajate eelarvamustest, s.t sisuliselt keeldumisest tegelikest uuringutest ja ravist. Seega saab ülekaaluline oma diagnoosi ja ravi hulga hilisemates staadiumites. Kas te kujutate ette, et lähete arsti juurde külmetusega ja ta karjub teile “kui te oma ninatilkumist korda ei tee/saa, siis ma teid ei ravi”? Paraku keskmine ajuripatsi, kilp- või kõhunäärme kalletega inimene täpselt seda kohtab: “kuni te iseseisvalt pole sümptomit välja ravinud, me teie haigust otsima ega ravima ei hakka”. Hästi levinud on nt kolesterooli- ja vererõhuprobleemidega patsientidelt nõuda dieeti ja eriti toidurasva minimeerimist — tegelikult süvendab selline lähenemine nende haigust oluliselt;
7) sportimine aitab küll kasvatada lihast ja parandada olemasolevate toonust, ning musklimass vajab oma eksistentsiks rohkem energiat (põletab rohkem kaloreid), ent see ei reguleeri saadavate toitainete hulka ja lisab neist mõnede vajadust. Seega sporditegemine ilma (olulise) kaalutõusu põhjust välja selgitamata ja toitumist reguleerimata tõenäoliselt hoopis süvendab probleemi;
8.) (kommerts)dieetidega saavutatud püsiv tulemus, s.t kaalulangus on säilinud aasta või kauem: 1-3% dieeditajatest. Saadava kütuse piiramisel läheb keha imekiiresti säästurežiimile ja sealt väljatulek ON keerulisem kui tavaliselt omapäi suudetakse. Seega tõenäoliselt nii jääbki ja toitainevaegus üha süveneb, haigusi üha lisandub.
Kokkuvõte: välimiku ja eluviiside andmeid arvestades on väga tõenäoline, et Pullerits saab infarkti või mäluka ja sureb opist/enesevigastusest taastumata päris mitu aastat ENNE seda, kui talle pensioni maksma peaks hakkama. Nii et pole mõtet õnnetukese jutu peale ärrituda.
Lisalugemist/vaatamist: eelmisse sajandisse jäänud põhjaliku ülevaate Adiposity101 veebiversioon ning guugeldamise/juutuubimise märksõnad Gary Taubes, Malcolm Kendrick; Ancel Keys vs Jack Lalanne — muljetavaldavaim on viimaste kahe pensionipõlve-fotode võrdlus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar