Tagasiside

Ainus viis mistahes jamast väljatulemiseks on tegelda sellega, mida ise muuta saab: omaenda valikutega. Kohendades neid saadava tagasiside järgi. Allikakriitiliselt :)

Hetketeema: armastust jutlustanu, kes on muutunud klassikaliseks bunny boileriks. Vaata või Sakalat :D

Algselt tekitas minus huvi võrdlemisi järjekindlate seisukohtadega I&I-d pommitav blogija. Puhas laiskus, tuleb tunnistada: vahel on nii, et ei jõua või oska mõnd valikut hinnata, sellisteks puhkudeks võiks mõni targem käepärast olla, kes asja möödaminnes paika paneb, sest tema jaoks on see emotsoonivaba ja ilusasti tema hoolikalt läbimõeldud süsteemi istuv. Kaua ma ikka Ursut ja Sassi ja A.-d pommitan, eksole. Eriti asjus, mis puudutavad mu enda suhtumist A.-sse :D

Nii ma ta siis üles otsisin. Oli teine tiba katki, aga rääkis vapralt sama pilti edasi. Tore. Veidi hämmastas loetu ja kohapeal nähaolnu... nihe. Loetu järgi üksildane vanadaam aia ja lapselapsega osutus märksa nooremaks suure pere emaks, kes koiduni oma meest koju ootas.

Kunagi hiljem lausa ütlesin talle, et tema kirjatükkidest ei paista abikaasa olemasolugi välja, suhtest kui sellisest rääkimata.

Sügisel selgus, et suhet tolleks ajaks polnudki enam. Mehel aastaid salapere mujal. Ja naisel lõi kupli pealt. Alguses vaikselt kõlanud «ega mulle mu elu ei meeldinudki» muutus üha lapsikumateks ego-palanguteks, rünnakuteks kõigi ja kõige vastu, pool-anonüümseks sõimuks paljudes avalikes foorumites.

Rääkisin NLP põhitõdesid. Püüdsin arutada. Lasin kõrvust mööda süüdistused. Leidsin uusi avalikke anonüümrünnakuid... Valisin mittesolvumise, kuni üle-eile KÕIK need edasilükatud nördimused ühe mullina kohale jõudsid.

Eile püüdis YksikHunt tema juures samad teemad üles võtta, ka tema sai alustuseks külge sildid ning vastuseks etteheited. Näha süüdistusi ja rünnakuid seal, kus neid pole -- sest omaenese suhtlemisraamistik baseerub neil...

Meenub üks Margoti tehtud koolitus, kus alguses tõdetud «hinnanguid ei anna, hindeid ei pane, kes ei taha, ei pea oma töötulemusi näitama» järel paar prouat oma tavapärasest jänese-olekust välja tulid. Veidi hiljem «kirjelda naabrit» peale oli kahes paaris näha, kuidas üks asjaosalistest mapi omale peaaegu vastu rinda keeras ja kõiketeadva muigega (samasugust nägin ka ühel Sulev Nurme kursusel, tõeliselt kinu oli sama muigajat aasta hiljem kohata) kribama asus. Ja kui harjutuse lõpetuseks palus Margot joone alla tõmmata ja kirja panna sõnad «selline olen mina», oli üks neist valmis talle kätega kallale sööstma ja teine kiljatas üle toa «ma rääkisin TEMAST, ma tean küll, milline tema on!». Pärast teooria-osa, mille sissejuhatuseks see harjutus on, läks esimene taas lukku ning teine lahkus sirge seljaga kohe mitmeks päevaks: «Kogu teie koolitus on mõeldud ainult minu solvamiseks!»

Jajah.

Kui kõik, mida välismaailmalt oodatakse, on kaasakoogutamine «teine on süüdi, süüüdi, süü-üü-di», siis käituvad kaasakoogutajad alatult, vist lausa kuritegelikult, kuna lükkavad edasi nii šokiga toimetulekut kui edasielamist. Süüdistava käitumismudeli kinnistamine, nimetades seda «puhtaks hingeks» ehk pakkudes soovitud heakskiitu, on eriti julm valesse suunda nügimine. Ehkki ma arvan -- analoogiale tuginedes --, et sedasorti ennast-toetavaid avaldusi käib ta ise tegemas.

Well, tagasiside koht.
Oma arust võtsin ma endale osa vastutust inimese šokist väljatoomiseks. Pakkuda õnge, mitte kala. Täisvastutus on inimesel endal, mina vastutan oma sõnade eest, s.t teen kõik, mis oskan, et oma sõnum arusaadaval kujul esitada. Selle viimasega ma pole siiani toime tulnud, pärale jõudnud pole midagi. Järelikult viisaka selgitamise ja ohtrate näidete ja mõtlemakutsumise meetodid ei tööta.

Kas ma peaksin nüüd tegema järelduse, et ei mingeid õngepakkumisi, vahet pole, mida näed? Endiselt arvan, et ei.
Ära usu sõnu, vaid vaata hoolega ja usu pigem kõiki väliseid ebakõlasid? Võib-olla.
Veel midagi, mida ma praegu ära ei tunne?
Paku kala, täpselt sellist, mida küsitakse? Kindlasti mitte, hävitab nii saaja kui andja.

Ja meeldetuletus taustaoletustest: «Kellest ta nüüd räägib?»


Veelkord aitäh Nirtile rea harivate vestluste eest, minu ingliskeelsete mõistete aparatuur ja seoste-leidmise-oskus oleks sinuta oluliselt vaesemad. Ning mitu tähtsat küsimust üldse küsimata.
Ja aitäh kuhja vanade rõõmude taas-sütitamise eest, adventuure mängin ma taas mõnuga!


Edit. Seda toetavat avaldust, mis minu mulli lõhki lõi, ta siiski ise ei teinud. Nii et vähemalt korra on tema peale kõvasti urisetud kolmandate isikute tegude pärast. Minu viga.