Ma ei suuda hetkel meenutada, millises raamatus selgitati pikalt-laialt, et haiguse kui seisundi valib inimene ainult siis, kui ta asjast kasu saab. Puhkehetke, kaastunde, vastutusest priiks, ... -- variante lõputult.
Oma kogemusega justkui klapiks, haige ollakse siis, kui on aega seda olla; nt kuni on midagi väga huvitavat teha, ei löö ka kõige rängema külmasaamise tagajärjed välja.
Ja seda nimetaski autor põhjuseks, miks paljusid haigusi ei saa keegi kõrvalt ravida. Kuni seisundist saadav kasu säilib, suudab inimene vältida režiimi / süvendada esilekutsuvaid tingimusi / keelduda haigust soodustavate olukordade esinemist nägemast / ... . Jällegi variante mustmiljon, ja ego käib lahkelt abiks neid leiutamas ja kinnistamas.
Aga miks ma seda just nüüd kirjutama pidin? Hunt seda teab, nõudis nii...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Ise, ikka ise, aga arstid näiteks vahel ikka aitavad ja palju!
;-)
Postita kommentaar